Õde oli minust kuus aastat vanem. Ta käis koolis ja pidi vene keelt õppima. Ega see talle kuidagi ei meeldinud. Ema oli vene keele õpetaja ja andis õele järeleaitamise tunde. Mina veel päriskoolis ei käinud kui välja arvata see, et ema mind vahel klassi kaasa võttis. Ema tegi köögis süüa kui õde pidi köögilaua ääres vene keelt õppima. Mind aeti köögist ära, et ma pidin segama. Pugesin laua alla ja püüdsin hästi vait olla. Kui ema küsis õe käest sõnu tõlkida siis mina püüdsin ette öelda. Mõni sõna läks täppi ka siis ema ütles naeruse näoga väga õpetajalikult: " Ette öelda ei tohi."

Kord kui olin üksinda kodus nagu meil öeldi koduhoidja, tuli meile kaks vene sõdurit. Sõda oli küll lõppenud kuid metsades ja metsataludes käidi veel otsimas. Neil meestel olid igavesti pikad püssid kaasas. Lühemal mehel ulatus püss üle pea koos selle püssi otsas läikiva pussiga. Pikem mees toetas selja vastu ukse piita ja nühkis paremale- vasakule, ise kiites: "Eh kak horoso". Üks meestest küsis: "Papa-mama doma?". Seda need mehed ei arvanud, et vastasin puhtas vene keeles: "Net". Rohkem mul sellest sisukast vestlusest meelde ei ole jäänud. Jo nad rahulikult edasi läksid.

Toivo